Suusatamise õppetunnid

Libereci MM murdmaasuusatamises pani mind taas kord endalt küsima, kui palju olen ma tugitoolisportlane, kellele meeldib kohvitassi ja võileibade kõrvalt sportlastele kaasa elada ja kui palju on minus endas soovi mugavus kõrvale heita, suusarajad üle otsida, lihaseid visalt ja eesmärgikindlalt oma tahtele allutada. Pidin tunnistama, et paraku spordis kuulun ma ilmselgelt selle rõõmsameelse enamuse sekka, kellele pealtvaatamine suuremat naudingut pakub.
Kuid poliitikas mulle pealtvaataja roll ei meeldi. Ohutum tundub ise ohjest sikutada. Loodan, et nii nagu aasta-aastalt suureneb Tartu suusamaratonil osalejate arv, kasvab ka inimeste hulk, kes julgevad astuda erakondadesse ja seeläbi riigi näo kujundamises kaasa lüüa. Tugitoolipoliitikud jäävad ju alati nagunii enamusse.

Suusatamine on raske ala igale alustajale, eriti uisusamm, kui sa pole sellega harjunud lapsest peale. Andrus Veerpalu, meie suurim sangar viimasest nädalast, pole kuulu järgi selle sammuga seniajani sina peale saanud. Kuidas siis nii, tundub ju kõik nii lihtne? Ometi on põhjus täiesti olemas: kui klassikaline suusasamm sarnaneb aastatuhandetega sisse harjunud kõndimise ja jooksmisega, siis uisutõuge on kuidagi kunstlik. Jalgu tuleb väänata viltu, tõugata ei saa täistallalt, tasakaalu tuleb viia ühelt jalalt teisele jne. Kui nüüd paralleele luua, siis võiks arvata, et samamoodi keeruline on pika kuurordiajalooga Pärnul saada tugevaks muis valdkondades kui turism ja kuurordimajandus. Ometigi on see lausa hädavajalik- et kõik munad ühes korvis poleks. Selleks, et parim osa noortest jääks Pärnusse, mitte ei suunduks pärast ülikooli lõpetamist pealinna, on meil vaja arendada oma tööstuspotentsiaali, leida oma nišš innovaatilistes majandusharudes. Me teeme juba neid samme, kuid me ei liugle veel. Esimesed tõsisemad mäenõlvad võtavad meid päris läbi. Olgu selleks siis Euroopa programmidesse rahastamiseks kõlbuliku projekti kirjutamine või heade spetsialistide leidmine. Aga me pingutame.
Muidugi, pealtvaataja roll suusavõistlustele kaasaelamisel on alati mõnus. Esiteks võid hinnata asju kõrvalt ja saad läbi teleri näha suuremat pilti kui suusataja, kes rajal rassib. Andrus Veerpalu mesimagus võit on justkui kõigi eestimaalaste ühine ja samas igaühe personaalne triumf, mille lisame alateadlikult oma saavutuste ja identiteedi nähtamatule kontole. Seevastu siis, kui meie mees pjedestaalile ei tõuse, pole me ka ülearu löödud, sest aimasime seda ette – nägime ju suuremat pilti.

Tänane majanduse mõõn on Eestis igapäevane jututeema. Rahvas arutas selle üle, mis juhtuma hakkab, juba palju varem, kui Toompea oma numbrid kokku sai. Pole saladus, et Eesti kõrge majanduslanguse peamine põhjus ei ole üksnes maailma finantsturgudel toimuv. Suuresti on see meie endi vähene suutlikkus, mis on meid juhtinud keerulise ekspordi arendamise asemel hoopis primitiivsemasse kinnisvaraarenduse valdkonda. Täna oleme õppetunni võrra targemad- alati ei saa edukaks need valdkonnad, kus arvatakse juba teadvat, kuidas kerge vaevaga palju võita. Püüd kellegi teise varasemat edu kopeerida ei anna üldjuhul samaväärset tulemust ei majanduses ega poliitikas. Tõelist lisaväärtust ja innovatsiooni, olgu või väikestes asjades, suudavad pakkuda need, kes saabuvad, nagu on kombeks öelda - metsast- ja kelle ees ei käi suur aupaiste. Mulle näiteks meeldis väga see uudne lauamäng, mille eelmisel aastal leiutasid Pärnumaa kooliõpilased. Väga andekas ja sisukas oli ka tänavu vabariigi aastapäeval meie koolinoorte poolt uuendatud iseseisvusmanifestimanifesti tekst. Uus, värske pilk kulub täna ära igal elualal.

Kuigi Pärnumaa pole pärast Veerpalu Otepääle kolimist uusi suusasangareid veel maailmale tutvustanud, on nad aga juba kindlasti sündinud. Taavi-Valter Taveter, Andruse õepoeg näiteks, kes poiste omavahelistes jõuproovides kõiki omavanuseid pikalt edestab. Jõulumäe suusaradadel treenib kümneid andekaid noori. Mõistagi vajavad nad toetust, ennekõike kiitust ja julgustust.
Täna, mil eestlasi kohutab suur majanduslangus, on just põhjust hoopis rohkem rääkida neist aladest, kus me edukad olla suudame. Mõni tark on võrrelnud tippsporti sõjapidamisega, sest siin saavad ka väikesed riigid suurtele koha kätte näidata. Mina võrdleksin suusatamist ja majanduskonkurentsi- kui me teame, mis on meie konkurentide tase, millised tegurid neile edu tagavad, siis saame ka otsustada, mida muuta enda treeningutes. Ja muidugi teeb igaüks oma valiku ise- kas läheb kööki uue kohvi järele või ruttab suuski määrima.

Ka poliitikas saab inimesi jagada pealtvaatajateks ja tegijateks. Aktiivsesse poliitilisse ellu võib astuda igaüks – olgu ta siis värvatud peibutuspardiks või tulnud vabast tahtest – ennast teostama, midagi kaalukat korda saatma. Tippu pürgimiseks on ka selles vallas vaja kogemusi, treenimist, oskust keskenduda eesmärgile. Paljudele kritiseerijatele tahaks soovitada mõnikord ka ise „suusad alla panna“. Alles siis, kui oled näinud vaeva oma koduvalla või riigi arengut mõjutavate ettepanekute esitamisega, valimiskampaanias toetajate leidmisega, pikkades vaidlustes oma seisukohtade kaitsmisega – alles siis hakkab tekkima arusaamine poliitikast.
Nagu ei sünnita suusatajaks, ei sünnita ka poliitikuks. Selleks arenetakse.
Ja päris tippu jõuavad vähesed.

Alustan blogimist

Mnjaa. Nüüd siis on käes minugi elus hetk, mil otsustasin oma mõtteid avalikkusega jagada. Põhimmõtteliselt olen oma ajaveeebi peale mõelnud juba pikemat aega...kuid otsustavaks sai siiski lugupeetud Pärnu ajalehe Pärnu Postimees järjekordne ninanips. Nimelt kirjutasin suusatamise MMi aegu väikese kirjutise, kus püüdsin seostada poliitikat spordiga. Algselt küll avaldamist lubanuna, taganesid ajakirjanikud siiski oma sõnadest. Nad tahtvat, et linnapea räägiks eelarvest. Ja ainult eelarvest. Ja seni, kuni mina igale nende jonnakale pärimisele sinisilmse HURRAAga ei reageeri, ei avalda ka nad ka minu muid mõtteid.

Olgu. Eelarvemuutustest rääkida enne kui asjad on selgeks vaieldud, ei pidanud ma kohaseks. Inimesi kuulujuttudega hirmutada ei tohiks. Niisiis valisin blogimise. Esimesena riputangi siiasamma üles Pärnu Postimehelt "EI" saanud mõttelõnga.

Edaspidi püüan ikka korra või paar nädalas ajaveebi värskendada, eks näis, kuidas jõudu jagub. Soovin kõigile kena kevadet ja soojust suhetesse!

PS: Ootan kõigilt lugejailt ka igasugu konstruktiivset tagasisidet, kunagi pole ideid ja kriitikat liiga palju! Muide, vabandan juba ette sissselipsavate kirjavigade pärast, sest ma pole kirjamee ega filoloog ning filigraansust taga ajada ei pea aja kokkuhoiu tõttu vajalikuks.