Kalev Vilgatsist, tublist ja kompetentsest Pärnu Postimehe ajakirjanikust linnapea. Mis saaks siis linnast? Arutlegem väikese följetoni raames seda küsimust:
Kalev Vilgats arvab, et linna eelarvet tuleks kärpida nagu vähegi jaksaks, sest kuidagi ei tahaks uskuda, et kümne protsendise kärpega lisaeelarves saaks linn hakkama. Vilgats kärbib, Vilgats peab ka leidma allikad. Vilgats pakub, et kindlasti ei tohiks sulgeda ühtegi raamatukogu, ühtegi lasteaeda ega kooli. Hästi. See tähendaks, et eelarve mitte ei kahaneks vaid võrreldes linnavalitsuse kärpeettepanekutega hoopis tõuseks. Umbes paari miljoni võrra. Vilgats pole rahul ja arutab edasi. Kärbiks õige kõigi linnavalitsuse töötajate palku 10%. Arvutus näitab, et kokku annaks hoida kaks miljonit aasta lõpuni. Sama summa, mis maksnuks ühe haruraamatukogu sulgemine. Mis aga kaasneks palgakärbetega? Et kärpimist ei saa inimestele peale suruda vaid üksnes pakkuda, on karta, et need ligi 20% linnavalitsuse ametnikest, kel pension koidab, otsustab aastapalga välja võtta ja lahkuda. Võib juhtuda, et poolteist miljonit tuleb minimaalselt maksta lahkujatele. Kasu kogu kärpest vähe. Aga kui kärbiks kohe 25%?! Kokkuhoid oleks juba viis milli! Aga kui kolmandik ametnikest sellise palgaga nõus pole ja lahkuda otsustab? Ongi tore, rõõmustab Vilgats. Ongi seal valitsuses muiduleivasööjaid liiga palju.
Läheb Vilgats koju ja kuuleb, et naine on töölt kinga saanud. Kokkuhoid. Koondamine. Miks? Abikaasa Kairee Vilgats, tuntud laulurästas, istub tal nüüd kaelapeal. Lisaks nende viis põlvepikkust lapsukest. Naine kurdab, et enam raha pole, on vaid võlad. Kalev mõtleb ja nendib, minu ema, Esther Vilgats ju töötab linnavalitsuses, laename temalt. Esther, kes nõustab linnapead meediaküsimustes on aga just läbielanud palgakärpe. Mida pole, seda pole, kinnitab ema Esther. Enne jäid palgast pärast korterimaksude tasumist 1500 krooni üle, nüüd võeti Kalevi eestvedamisel 2000 krooni veel palgast maha. Esther soovitab, et küsige naabrilt, Kaubamajaki omanikult Elmarilt. Elmar ei saa alul küsimusest aru: sina Kalev, kes mind iga issanda päev veel ajakirjanikuna oma kobrulehes tänitanud ja mustanud, tuled nüüd raha laenama?? Tead, kui mul ka oleks, siis ma sulle ei annaks sentigi, mine rüüpa odavamat kraami! Aga mul ka pole midagi – minu põhikunded on üle hoovi tegutseva linnavalitsuse ametnikud. Sa peaks ise teadma. Teil kärpisite üksteisel aga palku ja mu käive on kukkunud 40%.
Vilgatsil meel must aga süda rahul. Tegi ta ju linnapeana kõik, mis õige. Oli solidaarne ja puha. Viisitamme kukutas oma sihikindla õõnestustööga leheveergudel, nüüd on pukis oma mees, puhtatõuline ja hea rasvaprotsendiga pärnakas, silub Kalev rahulolevalt peegli ees vuntse! Eks kõiges ole süüdi maailma majanduskriis, lohutab Kalev ennast oma saamatuses ja saadab ema ja naise Soome tööle. Ema hakkab korjama maasikaid, naine tegema erootilist massaazi.
Õhtul koputab keegi ukse taga. Näe, teine põhimõtetega mees tuli! Raul Sarandil õlleraha otsas, tuli Kalevilt laenama. Mehed vanad sõbrad, lisaks erakonna ideoloogiale seob neid ka ühine vaen Ninasarviku (Savisaare) ning armastus Sarviku vastu. Kalev palju ei joo, kuigi tahaks. Kolm-neli pudelit ja aitab. Paari tunni pärast on vaja Pärnu Postimehele intervjuu anda teemal “Linna tulubaas on vähenenud oodatust rohkem, kärpida vaja veel 200 miljonit, kust austet linnapea need kärped leiab”. Kalev joob ja mõtleb, mida rääkida. Sarandi soovitab, ütle, et koondame kogu linnavalitsuse, see peaks rahvale meeldima. Jätame vaid avariidispetseri ja sekretäri...Maja aga teeme hosteliks...200 krooni voodikoht, 300 krooni tuba. Kalev on peaaegu päri. Aga mis siis minust saab, pere ju vajab toitmist, viis last kräunuvad. Raul lohutab: sinu panemegi avariidispetseriks, mina hakkan hostelit majandama. Mehed rõõmsad, et linnajuhtimine nagu lapsemäng, mida ka vindise peaga mõnus praktiseerida. Sarandi purjetab edasi. Kalev on rahul: ta on põhimõtetega linnapea, kes raaatukogusid ei sulge ühegi hinna eest! Just sellisena ta ajalukku ka läheb!!
Rahvas aga ägab: kes kurat selle Kalevi tüüri juurde lasi, las laseb parem Pärnust jalga. Europarlamenti näiteks.
Sunday, April 19, 2009
Monday, April 6, 2009
Info muundumisest meedias ehk kogu tõde liuväljast
Täna hommikul ärgates tekkis üle pika aja soov lugeda Pärnu Postimehe arvamuslugude kommentaare. Avastasin, et toimetuse hittloo “Vaene linn, aga rikas linnapea” juures oli kommijate initsiatiivil taaskord üles kerkinud vana kulunud liuvälja teema. Päris naljaks oli kommentaare lugeda, sest tõde, mis mulle teada, erineb avalikkuseni jõudnud infost ikka tublisti.
Kuidas siis ikkagi oli selle kurikuulsa liuväljaga, mida meie rahva peamine valgustaja Pärnu Postimees Mart Viisitamme kinnisideeks ristis? Mäletatavasti asusid idee vastu lisaks Pärnu Postimehele ja tublide opositsioonipoliitikute agiteeritud koolinoortele ka mitmed kohalikud arvamusliidrid. Usuti, et Viisitammel on kinnisidee. Usuti, et just keskparki liuvälja rajamine on Viisitamme kinnisidee. Usuti ja räägiti, nagu teeks Viisitamm kokkumängu Tallinnaski liuvälja arendanud firmaga. Muidugi räägiti ka puude mahavõtmisest pargis, jne, jne. Iga kord kui seda lehest taaskord lugesin, tekkis jõuetuse tunne. Niipea kui üritasime kommenteerida, parastas taaskord ajaleht stiilis "meie küll arvame, et see on Viisitamme valimiste projekt ja mittevajalik, ohtlik atraktsioon".
Kokkuvõttes oli linn sunnitud tegema küsitluse, mida Pärnu Postimees agiteeris boikoteerima. Opositsiooni õelamad poliitikud plaksutasid käsi. Jättes lisamata, et just nemad olid kunagi liuvälja idee väljatoojad.
Tegelikkuses oligi asi palju vähem proosaline. Arutasime juba 2006 aastal tollases koalitsiooninõukogus ideid, kuidas tuua linna juurde avalikke atraktsioone. Kohalikele rõõmuks ja turistidele lustiks. Liuvälja idee pärines algselt IRLilt, pärast uut koalitsioonilepingut tuli selle mõttega välja Reformierakond, mida asusime Keskerakonnaga toetama, sest tundus väärt idee. Liuväljad olid olemas pea igas Euroopa suuremas linnas ja alati on seal ka märgata lustlikku rahvast. Kui olla aus, siis ei osanud üldse kahtlustadagi, et pärnakad uisutada ei soovi. Et soov oli järgmiseks talveks liuväli valmis teha, siis lasime teha analüüsi, kes ja mis firmad analoogseid liuväljasid üldse rajavad ja rajanud on. Et Tallinn oli teinud avaliku hanke ja sinna oli mälu järgi meenutades tulnud kaks firmat, lähtusime ka meie umbes sellisest turusituatsioonist. Tallinnas võitnud firma oli pakkunud konkurendist märksa odavamat hinda. Haarasime kohe härjal sarvist ehk alustasime meiegi läbirääkimisi hindade üle just selle firmaga. Võtsime aluseks Tallinnas sõlmitud lepingu mahud, rääkisime need oluliselt odavamaks ning lisaks saime kokkuleppe, et Pärnu linn ostab oma osamakseid tasudes 7 aastaga liuvälja endale ja vabaneb rendikohustustest. Tallinna lepingust palju ägedamad tingimused linnale. Olime rõõmsad, et õnnestub saada päris hea leping.
Seejärel asusime otsima liuväljale asukohta. Algselt oli laual ligi kümmekond asukohta. Keskpark jäi viimasele sõelale koos veel kahe hea kandidaadiga. Ka mulle isiklikult tundus, et kuna keskpark oli väljasurnud park, esimene, mis linna sissesõidul mulje loob ning kus ei peaks maha võtma sisuliselt ühtegi puud, sobinuks keskpark enim. Liikluskorralduse seisukohast oli see aga keeruline koht. Kuid ka Vallikääru vastu polnud mul midagi. Üleüldse – igal kohal olid oma plussid ja miinused. Kahjuks ülehindasime aga Pärnu rahvast ja ka seda, et ajaleht taaskord linnavalitsuse plaani personifitseerima ja ründama asub. Seetõttu jäigi hea asi, mida tegelikult Pärnu vajanuks, tegemata. Iseasi, kui palju seal oleks inimesi käinud, kuid päris kindlasti oleks see linnasüdames talvekuudel vaikelu veidigi ärritanud.
Kokkuvõtvalt peab nentima, et kohalik ajakirjandus, mis on liigagi sageli võtnud mitte kajastaja vaid suunaja ja tõlgendaja rolli, suudab ilma erilise vaevata panna inimesi uskuma millesse tahes. Kurb on vaid selle üle, et paljud head ja toredad asjad jäävad tegemata üksnes selletõttu, et meedia ei suvatse inimestele asju lahti selgitada vaid asub ideedele hoopis vastu töötama. Kannatajaks on meie noored, võitjaid polegi.
Kuidas siis ikkagi oli selle kurikuulsa liuväljaga, mida meie rahva peamine valgustaja Pärnu Postimees Mart Viisitamme kinnisideeks ristis? Mäletatavasti asusid idee vastu lisaks Pärnu Postimehele ja tublide opositsioonipoliitikute agiteeritud koolinoortele ka mitmed kohalikud arvamusliidrid. Usuti, et Viisitammel on kinnisidee. Usuti, et just keskparki liuvälja rajamine on Viisitamme kinnisidee. Usuti ja räägiti, nagu teeks Viisitamm kokkumängu Tallinnaski liuvälja arendanud firmaga. Muidugi räägiti ka puude mahavõtmisest pargis, jne, jne. Iga kord kui seda lehest taaskord lugesin, tekkis jõuetuse tunne. Niipea kui üritasime kommenteerida, parastas taaskord ajaleht stiilis "meie küll arvame, et see on Viisitamme valimiste projekt ja mittevajalik, ohtlik atraktsioon".
Kokkuvõttes oli linn sunnitud tegema küsitluse, mida Pärnu Postimees agiteeris boikoteerima. Opositsiooni õelamad poliitikud plaksutasid käsi. Jättes lisamata, et just nemad olid kunagi liuvälja idee väljatoojad.
Tegelikkuses oligi asi palju vähem proosaline. Arutasime juba 2006 aastal tollases koalitsiooninõukogus ideid, kuidas tuua linna juurde avalikke atraktsioone. Kohalikele rõõmuks ja turistidele lustiks. Liuvälja idee pärines algselt IRLilt, pärast uut koalitsioonilepingut tuli selle mõttega välja Reformierakond, mida asusime Keskerakonnaga toetama, sest tundus väärt idee. Liuväljad olid olemas pea igas Euroopa suuremas linnas ja alati on seal ka märgata lustlikku rahvast. Kui olla aus, siis ei osanud üldse kahtlustadagi, et pärnakad uisutada ei soovi. Et soov oli järgmiseks talveks liuväli valmis teha, siis lasime teha analüüsi, kes ja mis firmad analoogseid liuväljasid üldse rajavad ja rajanud on. Et Tallinn oli teinud avaliku hanke ja sinna oli mälu järgi meenutades tulnud kaks firmat, lähtusime ka meie umbes sellisest turusituatsioonist. Tallinnas võitnud firma oli pakkunud konkurendist märksa odavamat hinda. Haarasime kohe härjal sarvist ehk alustasime meiegi läbirääkimisi hindade üle just selle firmaga. Võtsime aluseks Tallinnas sõlmitud lepingu mahud, rääkisime need oluliselt odavamaks ning lisaks saime kokkuleppe, et Pärnu linn ostab oma osamakseid tasudes 7 aastaga liuvälja endale ja vabaneb rendikohustustest. Tallinna lepingust palju ägedamad tingimused linnale. Olime rõõmsad, et õnnestub saada päris hea leping.
Seejärel asusime otsima liuväljale asukohta. Algselt oli laual ligi kümmekond asukohta. Keskpark jäi viimasele sõelale koos veel kahe hea kandidaadiga. Ka mulle isiklikult tundus, et kuna keskpark oli väljasurnud park, esimene, mis linna sissesõidul mulje loob ning kus ei peaks maha võtma sisuliselt ühtegi puud, sobinuks keskpark enim. Liikluskorralduse seisukohast oli see aga keeruline koht. Kuid ka Vallikääru vastu polnud mul midagi. Üleüldse – igal kohal olid oma plussid ja miinused. Kahjuks ülehindasime aga Pärnu rahvast ja ka seda, et ajaleht taaskord linnavalitsuse plaani personifitseerima ja ründama asub. Seetõttu jäigi hea asi, mida tegelikult Pärnu vajanuks, tegemata. Iseasi, kui palju seal oleks inimesi käinud, kuid päris kindlasti oleks see linnasüdames talvekuudel vaikelu veidigi ärritanud.
Kokkuvõtvalt peab nentima, et kohalik ajakirjandus, mis on liigagi sageli võtnud mitte kajastaja vaid suunaja ja tõlgendaja rolli, suudab ilma erilise vaevata panna inimesi uskuma millesse tahes. Kurb on vaid selle üle, et paljud head ja toredad asjad jäävad tegemata üksnes selletõttu, et meedia ei suvatse inimestele asju lahti selgitada vaid asub ideedele hoopis vastu töötama. Kannatajaks on meie noored, võitjaid polegi.
Wednesday, April 1, 2009
Väidetavast ülbusest ja kättemaksuihast
Mulle teadaolevalt plaanib Pärnu Postimees teha homme väikese repliigi, miks nad nii õela nalja tänasesse lehte pistsid. Jutt on uudisest, kus Pärnu linnavalitsus endale väidevalt kuupalga suuruseid preemiaid maksab. Uudist ise saab lugeda siit: http://www.parnupostimees.ee/?id=101341
Kuuldavasti on viha ässitava uudise põhjustajaks minu aasta alguse käitumine, kui keeldusin andmast eelinfot võimalike muudatuste kohta eelarves. Ajaleht pidas seda ülbuseks ja mõtles seekord kätte maksta!
Sõbrad ajakirjanikud, kes te ehk ka midagi objektiivusest olete kuulnud? Tahan teid rahustada, et aasta algul, mil opositsiooni eestkõneleja Raul Sarandi sai pea iga päev teie lehes sõna ja prognoosis eelarvekärbeteks ligi neljandiku eelarvest, oli mul väga vale aeg ilma tulumaksu laekumisi teadmata hakata Sarandiga vaidlema. Et ei, kärpida on vaja vähem või et ei, kärpida on vaja rohkem. Minu käitumine oli kõike muud kui ülbe, sest minu sooviks oli anda infot siis kui see meil endil koos on.
Töövariantides olid eelarvekärped 60st miljonist 150 miljoni kroonini, seepärast oleks olnud vastutustundetud midagi ennetavalt kommenteerida. Ühel juhul tähendanuks see ka palkade kärpimisi ja palju muid suuri kärpeid, teisel juhul jällegi mitte. Ma selgitasin seda korduvalt, miks ma enneaegset infot ei anna ja ütlesin ka seda, millal kommenteerin.
Kas tõesti on meie ajakirjanike ego nii suur, et kui linnapead iga päev igal teemal lobisema ei saada, siis on kavas talle selle eest avalikkust teadlikult pettes kätte maksta?? Võib olla oleks siiski aeg mõistusega tööd tegema hakata.
Kuuldavasti on viha ässitava uudise põhjustajaks minu aasta alguse käitumine, kui keeldusin andmast eelinfot võimalike muudatuste kohta eelarves. Ajaleht pidas seda ülbuseks ja mõtles seekord kätte maksta!
Sõbrad ajakirjanikud, kes te ehk ka midagi objektiivusest olete kuulnud? Tahan teid rahustada, et aasta algul, mil opositsiooni eestkõneleja Raul Sarandi sai pea iga päev teie lehes sõna ja prognoosis eelarvekärbeteks ligi neljandiku eelarvest, oli mul väga vale aeg ilma tulumaksu laekumisi teadmata hakata Sarandiga vaidlema. Et ei, kärpida on vaja vähem või et ei, kärpida on vaja rohkem. Minu käitumine oli kõike muud kui ülbe, sest minu sooviks oli anda infot siis kui see meil endil koos on.
Töövariantides olid eelarvekärped 60st miljonist 150 miljoni kroonini, seepärast oleks olnud vastutustundetud midagi ennetavalt kommenteerida. Ühel juhul tähendanuks see ka palkade kärpimisi ja palju muid suuri kärpeid, teisel juhul jällegi mitte. Ma selgitasin seda korduvalt, miks ma enneaegset infot ei anna ja ütlesin ka seda, millal kommenteerin.
Kas tõesti on meie ajakirjanike ego nii suur, et kui linnapead iga päev igal teemal lobisema ei saada, siis on kavas talle selle eest avalikkust teadlikult pettes kätte maksta?? Võib olla oleks siiski aeg mõistusega tööd tegema hakata.
Aitab naljast, teeme sihtasutuse!
Täna on naljapäev. Armastan ise väga head huumorit, sealhulgas musta huumorit. Nii kuulata ja lugeda kui ka ise teha. Öeldakse, et must huumor on omane vaid intelligentsematele inimestele. Võib-olla, kuid seekordne 1.aprill tõestas, et meie rahval on kriisis heideldes huumorisoon umbe jäänud ning teatud teemadel nalja teha ei tohi.
Päev algas sellega, et Pärnu Postimees oli üllitanud aprillinalja. Teemaks: Pärnu Linnavalitsus maksab endale hea töö eest kuupalga ulatuses preemiat. Tulemus: linnavalitsusse helistasid kümned marus inimesed, pensionärid, muidu tublid linlased, kes olid sõna otseses mõttes ahastuses. Mis meil neile öelda oligi..aprill! Kahju on vaid sellest, et paljud helistajad olid kaotanud töö ja nendele oli see Pärnu Postimehe õel nali liig mis liig. Kuid ega siis Pärnu Postimees rahva seas lolliks jää, ikka linnavalitsus.
Muide, naljana oli ka mõeldud teade, nagu loobuks ma 12. palgast ja koliks elama telki Pärnu keskparki. Kuid loodan, et seda vähemasti naljana võeti ja ei pahandatud. Tegelikkuses ma siiski oma perega telki ei koli ja ka kõik palgad soovin nagu kord ja kohus välja võtta. Pere on suur ja ka võitlus kaitsepolitsei ning prokuratuuriga neelab eeldatavalt advokaaditasudena rohkem kui minu aastapalk.
Küll olen aga otsustanud, et olgu naljaga eraelus kuidas on, linnaasjades seda enam tükk aega lubada ei tohiks. Mul on siiralt kõrini ilkumisest minu palganumbrite ümber, siiralt kõrini sellest, et 13 palga ümber tehtud jutud on tekitanud lõhe linnavalitsuse ja kodanike vahel. Seda lõhet naljaga ei taasta. Kahjuks.
Ometigi on faktid siiski olemas. Pärnu linnajuhtide palga on määranud linna volikogu juba aastate eest, sidudes need keskmise palgaga. Nagu riigikogus ja mujalgi. Mina olin tollal veel koolipoiss. Kõik need aastad on linnavalitsus saanud sama printsiibi alusel palka, kuid ühtäkki olen mina justkui süüdi selles, et mu palk on Eesti linnnapeadest kõrgeim. Ma ju ei tulnud aga Pärnusse tööle palga pärast, mind rahuldaks ka oluliselt väiksem palk. Kuid see on asi, mida pole võimalik nii lihtsalt teha selgeks volikogule. Kui võtta täna vastu uus printsiip, siis tuleks seda ka täita järgnevatel aastatel, mitte muuta iga uue volikogu koosseisu poolt.
Samasugune kummaline lugu on ka 13. palgaga. Seda on makstud kõigile ja alati kogu Eestis, see on osa palgast. Nn puhkusekompensatsioon on ette nähtud seadusega, samuti selle väljamaksmise kord. Nüüd äkki on aga tublid need linnad, kes 13 palga igakuiste tasude vahel ära jaotavad, mitte aga ei võta seda välja korraga puhkusele asudes! Oehh, kohe kuidagi ei saa aru, kus on siin erinevus.
Mulle ei meeldi minna kriisiajal inimeste palkade kallale, sest usun, et see viib majanduse veel sügavamale kraavi. On oluline , et igas peres oleks vähemasti üks hästi teeniv inimene, kes raskel ajal peret ülal peab. Siin ei saa olla võltssolidaarsust.
Kuidas siis teha nii, et õiglus saaks majja. Olen seda meelt, et populismiga ei tohiks kaasa minna. Aga mingi lahendus tuleks leida. Pärnu volikogu on juba leidnud võimaluse linnavalitsuse palkade külmutamiseks. Mida annaks veel teha? Kas taas kord tuleks teha mõni kampaania stiilis "vaata kui tublid me siin oleme", nagu tegi riigikogu? Jälk ja minu puhul välistatud.
Olen seda meelt, et ainus, mis aitab, on see, et iga head palka saav kodanik püüab oma palgaga lisaks oma perele aidata ka teisi, kel häda käes. Tehes seda mitte kampaania korras vaid vabast tahtest ja oma südame sunnil.
Omalt poolt kavatsen registreerida kõrgepalgaliste sihtasutuse, kuhu võib iga kõrgepalgaline (kes teenib üle kahe Eesti keskmise ehk üle 25 000 krooni), annetada igakuiselt või kui tihti suudab, oma palgast. Mõistagi olen valmis ka oma teenistusest, mis täna ilmselgelt liiga kõrge, osa loovutama. Kui palju, hoian enda teada.
Mida see sihtasutus teha võiks? Mul oleks hea meel kui see raha rändakas tõeliste abivajajateni. Seepärast teen ettepaneku, et sihtasutuse antavaid toetusi hakkaks nõustama Pärnu linna sotsiaalnõustajad, kel abivajajaist pilk kõige selgem. Sama teistes linnades. Teeme ära!
Päev algas sellega, et Pärnu Postimees oli üllitanud aprillinalja. Teemaks: Pärnu Linnavalitsus maksab endale hea töö eest kuupalga ulatuses preemiat. Tulemus: linnavalitsusse helistasid kümned marus inimesed, pensionärid, muidu tublid linlased, kes olid sõna otseses mõttes ahastuses. Mis meil neile öelda oligi..aprill! Kahju on vaid sellest, et paljud helistajad olid kaotanud töö ja nendele oli see Pärnu Postimehe õel nali liig mis liig. Kuid ega siis Pärnu Postimees rahva seas lolliks jää, ikka linnavalitsus.
Muide, naljana oli ka mõeldud teade, nagu loobuks ma 12. palgast ja koliks elama telki Pärnu keskparki. Kuid loodan, et seda vähemasti naljana võeti ja ei pahandatud. Tegelikkuses ma siiski oma perega telki ei koli ja ka kõik palgad soovin nagu kord ja kohus välja võtta. Pere on suur ja ka võitlus kaitsepolitsei ning prokuratuuriga neelab eeldatavalt advokaaditasudena rohkem kui minu aastapalk.
Küll olen aga otsustanud, et olgu naljaga eraelus kuidas on, linnaasjades seda enam tükk aega lubada ei tohiks. Mul on siiralt kõrini ilkumisest minu palganumbrite ümber, siiralt kõrini sellest, et 13 palga ümber tehtud jutud on tekitanud lõhe linnavalitsuse ja kodanike vahel. Seda lõhet naljaga ei taasta. Kahjuks.
Ometigi on faktid siiski olemas. Pärnu linnajuhtide palga on määranud linna volikogu juba aastate eest, sidudes need keskmise palgaga. Nagu riigikogus ja mujalgi. Mina olin tollal veel koolipoiss. Kõik need aastad on linnavalitsus saanud sama printsiibi alusel palka, kuid ühtäkki olen mina justkui süüdi selles, et mu palk on Eesti linnnapeadest kõrgeim. Ma ju ei tulnud aga Pärnusse tööle palga pärast, mind rahuldaks ka oluliselt väiksem palk. Kuid see on asi, mida pole võimalik nii lihtsalt teha selgeks volikogule. Kui võtta täna vastu uus printsiip, siis tuleks seda ka täita järgnevatel aastatel, mitte muuta iga uue volikogu koosseisu poolt.
Samasugune kummaline lugu on ka 13. palgaga. Seda on makstud kõigile ja alati kogu Eestis, see on osa palgast. Nn puhkusekompensatsioon on ette nähtud seadusega, samuti selle väljamaksmise kord. Nüüd äkki on aga tublid need linnad, kes 13 palga igakuiste tasude vahel ära jaotavad, mitte aga ei võta seda välja korraga puhkusele asudes! Oehh, kohe kuidagi ei saa aru, kus on siin erinevus.
Mulle ei meeldi minna kriisiajal inimeste palkade kallale, sest usun, et see viib majanduse veel sügavamale kraavi. On oluline , et igas peres oleks vähemasti üks hästi teeniv inimene, kes raskel ajal peret ülal peab. Siin ei saa olla võltssolidaarsust.
Kuidas siis teha nii, et õiglus saaks majja. Olen seda meelt, et populismiga ei tohiks kaasa minna. Aga mingi lahendus tuleks leida. Pärnu volikogu on juba leidnud võimaluse linnavalitsuse palkade külmutamiseks. Mida annaks veel teha? Kas taas kord tuleks teha mõni kampaania stiilis "vaata kui tublid me siin oleme", nagu tegi riigikogu? Jälk ja minu puhul välistatud.
Olen seda meelt, et ainus, mis aitab, on see, et iga head palka saav kodanik püüab oma palgaga lisaks oma perele aidata ka teisi, kel häda käes. Tehes seda mitte kampaania korras vaid vabast tahtest ja oma südame sunnil.
Omalt poolt kavatsen registreerida kõrgepalgaliste sihtasutuse, kuhu võib iga kõrgepalgaline (kes teenib üle kahe Eesti keskmise ehk üle 25 000 krooni), annetada igakuiselt või kui tihti suudab, oma palgast. Mõistagi olen valmis ka oma teenistusest, mis täna ilmselgelt liiga kõrge, osa loovutama. Kui palju, hoian enda teada.
Mida see sihtasutus teha võiks? Mul oleks hea meel kui see raha rändakas tõeliste abivajajateni. Seepärast teen ettepaneku, et sihtasutuse antavaid toetusi hakkaks nõustama Pärnu linna sotsiaalnõustajad, kel abivajajaist pilk kõige selgem. Sama teistes linnades. Teeme ära!
Subscribe to:
Posts (Atom)
