Suvi toob positiivsust ja uusi algatusi!

Aitab mõneks ajaks poliitikast selles ajaveebis. Õues läks mõni pügal soojemaks ja tekkis soov kirjutada sellest, mida suvi võiks kaasa tuua. Pärnule, ikka Pärnule.

Olen nõus kõikvõimalike ekspertidega, kes väidavad, et Pärnu peab hakkama suvepealinna tiitlit toetama oma looga. Missugune see lugu olema peaks, seda on paraku raske üheselt välja pakkuda, kuid on mitmeid komponente, millele see toetuda võiks ja mis aitaksid meil oma turismielu elavdada. Ja ehk annab tegutsemine loole oma kindlad kontuurjooned.

Esiteks: Pärnu muuli legend tuleks taaselustada. Legend kuulutab, et noored armunud peaksid koos muuli lõppu kõndima, et kinnitada sellega oma armastust. Mina isiklikult olen muuli lõpus ära käinud, oli paras katsumus, sest lained on osaliselt muulikivid minema uhtunud ja ukerdada andis kõvasti. Millegipärast on see vana legend unustuse hõlma vajunud, aga iga paar, kes väisab Pärnut, võiks ju ka muuli tippu jalutada. Härrad ja prouad ettevõtjad, ootaks teilt ettepanekuid, kuidas muulile elu sisse puhuda!

Teiseks: Pärnu lennujaama saaga vajab lahendust. Olen viimasel kolmel aastal pidanud mitmeid läbirääkimisi lootuses, et suudame lennujaamale leida väärika kosilase. Räämas plats tuleks korda teha ja panna täitma neid ülesandeid, mille tarvis see kunagi loodud on. Ometi on reaalsus teine: riik pole valmis korraliku lennuvälja rajamist toetama, sest selles nähakse konkurenti Tallinna lennujaamale.
Euroraha ühekordse investeeringuna aitaks siin küll palju ära teha, kuid sootuks tõsisem on küsimus, kas Pärnu jaksab lennujaamale paarkümmend või rohkem miljonit aastas peale maksta. Umbes sellise summaga hakkaks lennujaam igal aastal kahjumisse jääma. Vähemasti seni, kuni siin ei peatu kümneid turiste täis lende päevas. Missugune oleks alternatiiv?

Aga loomulikult!! Lootuses, et turistid tahaksid meeleldi Pärnus tihemini käia, kui auto või bussisõit sedavõrd kaua aega ei võtaks, võiks käivitada helikopteriliinid Helsingi–Tallinn–Pärnu, Sankt-Peterburg–Pärnu ja Riia–Pärnu. Helikopteriterminal oleks palju vähem kulukas, maandumisplatsiks kõlbab lihtsalt puhas tasane ala, piletihinnad oleksid aga võrreldavad lennupiletite hindadega. Kui rahvast juba rohkem käib, siis võib lennujaamateema juurde tagasi pöörduda. Mõne kuuga on kopteriliinide avamine tehniliselt reaalne, kuid sisuliselt eeldaks see ka tugevat müügitööd Soomes, Lätis ja Venemaal, mis võib rohkem aega võtta. Aga miks mitte katsetada?!

Kolmandaks: jäätisetootja Balbiino on nõustunud koostöös Pärnu Linnavalitsusega uudse impulssjäätise väljatöötamisega. See seostuks Pärnu, suve ja tagatipuks ka Pärnu sloganiga “Ela või ise”. Jäätise reklaamlause kõlaks siis umbes nii, et “Limpsi või ise”. Aluseks võtaksime sel suvel Pärnus enim müüdavad jäätised, lisades neile mõne eripära. Millise, jääb praegu saladuseks. Uus jäätis sel suvel veel lettidele ei jõuaks, järgmisel aga kindlasti. Pärnu jäätisega hakkavad kaasnema mitmed üllatused, kuid nendestki on veel vara rääkida. Peaasi, et suvepealinnal oleks rohkem oma tooteid, mis kutsuksid inimesi ikka ja jälle siia tagasi!

Seega rohkem positiivsust ja päikest ning talvekuudel tardunud mõtted hakkavadki iseenesest üles soojenema! Andke siis teada, millised ideed teie peades on tärganud!

Kahtlustusi imetakse sulepeast – miks küll?

Maikuu tõi minu vastu algatatud kriminaalmenetlusse juurde veidi selgust. Nagu ka arvata oli, on kõik kahtlustused stiilis: „tahtis teha linnale kurja aga ei teinud, kuid tahtmine on võrdsustatav kuriteo sooritamisega“. Käpard olen, kurjategijast käpard - sellisele järeldusele võib küll prokuratuuri üllitist lugedes jõuda.

Enam kui pool aastat on väldanud süvitsi tuhnimine minu meilboksis, kümnete ja kümnete minu vanade ja praeguste tuttavate ülekuulamised stiilis „Viisitamm ju ostis teilt selle asja, kas ta sai äkki mingit soodustust? Tõestage, et ei saanud!“ Võis siis umbes sellises stiilis „leidsime, et Viisitamm saatis teile 2005 aastal meili, kus ta rääkis soovist teha koostööd. Palun rääkige lähemalt kõigest, millele Viisitamm võis sellise meiliga vihjata, vastasel juhul oleme sunnitud teie firmasse saatma täiendavad kontrollid..“ E-kirju võis olla tuhandeid, saadan iga päev ju oma kümmekond meili vähemalt…

Mis on sellise ulatusliku tuhnimise tulemus? Öeldakse ju, et sealt kust ei võta surm, pole ka teistel võtta. Nii ka seekord, kuigi tehtud töö maht iseenesest on hirmuäratav ja kuna uurijate mõistus on osav erinevaid fragmente skeemideks kokku liimima, tuli valmis olla kõikvõimalikeks absurdseteks kahtlustusteks.

Reaalselt lisandus esiagsele kahtlustusele veel kaks kahtlustust.

Kui rääkida esimesest, nö. „algupärasest kahtlustusest“, siis siin oli tegu pehmelt öeldes veidra skeemiga – esiteks peetakse kuritegelikuks seda, et hankedokumentide koostamise juures avaldas arvamust spetsialist, kes on juhuslikult ka ühe hankes mitteosalenud firmaga seotud ning teiseks leitakse, et parima pakkumise teinud firmale lisaküsimuste esitamine enne pakkumise edukaks tunnistamist on keelatud.
Asjaolu, et meie kohustus on juhul, kui on pakkuja tundmatu, teha kindlaks tema tegelik võimekus, mida me ka tegime lisaküsimuste esitamise läbi, peaks olema justkui välistatud. Ja midagi pole parata, elu sunnib mõnikord konsulteerima spetsialistidega väljastpoolt maja.

Ülaltoodule lisandus ka teine kahtlustus: samuti infovahetuse ehk „lekitamise“ eest Spordihalli hankes, kus mulle heidetakse ette, et eelläbirääkimistega pakkumise esimese vooru järel edastasin kõikide pakkujate hindade kohta infot ühele pakkujale, kes seda mult küsis. Tean, et kahe pakkumisvooru vahel olid hinnad avalikud ja kõik, kes soovisid, said neid küsida. Nii näiteks edastas tema poole pöördunud isikutele sama infot mu hea kolleeg abilinnapea Jane Mets, kelle tegevust ei peetud uurimisorganite seas aga millegi vastu eksimiseks. Mulle tõi see täiendava kahtlustuse.

Lõpuks lisandus veel üks huvitav kahtlustus, mis veelgi kummalisem eelmisest: väidetavalt võtsin ma altkäemaksu. Asja sisu ajaks aga naerma iga mõistsega olendi. Nimelt oli minu osalusega firma, mille juhatuses ja juhtimises ma ei osale, müünud ühele teisele firmale teenust. Neli aastat tagasi.
Kurioosum seisneb aga selles, et teenuse otsjaks oli sama firma, kes osales ka 2006. aasta tänavate hoolduse hankes, kuid kes ei esitanud ei pakkumist ega ka võitnud seda hanget. Olin hankedokumentide koostamise algusajal abilinnapea, pakkumiste esitamise ajal olid valimised juba toimunud ja olin ametisse asunud linnapeana.

Kui keeruliste paragrahvidega illustreeritud kahtlustust eesti keelde tõlkida, kõlaks ta täpselt nii: „Viisitamm sai läbi oma firma teenust osutades pool aastat hiljem altkäemaksu isikult, kes võttis Pärnus riigihankel välja pakkumisdokumendid, kuid ei esitanud ei pakkumist ega ka võitnud“.

Kummaline on see uurijate loogika, tõesti kummaline. Mitte just sagedased pole kuulu järgi juhtumid, kus altkäemaksu antakse tagantjärele...ja veel asja eest, mida pole saadud! Sellistele kahtlustusele võiks vastata kerge huumoriga. Kes mind kauem tunneb, see teab, et võtan vastu vaid kulda ja vääriskive ning alati vähemalt viis aastat enne hanke algust. Kulla ja kivid viin seejärel kohe pandimajja, kus vahetan need jälgede segamiseks kulunud magnetoolade ja päevinäinud televiisorite vastu.
Viimaseid võib leida mu teiste sõprade kodudest, samuti antikvariaadist, kuhu olen nad ladustanud.

Tegelikult on asi kurb. Kui jutt ei käiks minust, tahaks valjult hüüda appi mõistust… Kas siis tõepoolest pole Eesti Vabariigis enam teemasid, kuritegusid või reaalseid korruptsioonijuhtumeid, mida uurida?

Huvitav kokkusattumus ja pisut poliitilist klatsi!

Mitte ammu, umbes nii nädala eest, käisid skandaalseteks blogipidajateks ristitud Inno&Irja Pärnus, et võtta linti osa minu vahvatest juhtumistest uurimisasutustega viimase poole aasta jooksul. Kuna mul polnud salata midagi, ja olen alati lugu pidanud ka Inno&Irja kohviku sellest osast, kus analüüsitakse meie riigi demokraatliku jätkusuutlikkuse seisukohast tänuväärseid teemasid, rääkisin kõigest, mis isehakanud rahvavalgustajatele huvi pakkus. Et kuidas Kapo ja mida Kapo ikka tegi ning mis siis sai.

Kui tegu poleks väga tõsise teemaga (ikkagi kahtlustus korruptiivse teo tegemise üritamise osas), oleks kogu temaatika äraütlemata lõbus ja õpetlik lugu sellest, kuidas vaesed ametnikud on pandud suurte isade korraldusel sitast saia vorpima. Vabandage mu maalähedast väljendusviisi prokuratuuri ja politsei igapäevatöö aadressil.
Kuid juhtus nii, et just samal päeval, mil Inno asus enda sõnul kokku monteerima minu intervjuud, et seda kõigile vaatamiseks üles riputada, astusid tema koduuksest sisse riigiesindajad, kes konfiskeerisid kõik arvutid, videokaamera, jms. Niisiis ka minuga tehtud intervjuu.

Ma ei arva, et mu intervjuu oleks olnud sedavõrd väärtuslik, et selle tarvis kogu Tähismaade maja ümber pöörata. Kuid raske öelda, mis oli ametnike eesmärk. Viimase poole aasta sündmused on mind pannud siiski imestama veidrate juhtumite üle enne ja peale sündmusi. Ja nii pole tõesti välistatud, et just seda avameelset intervjuud tublide uurimisorganite lapsustest (et mitte öelda seadusega keelatud ja kohati ajuvabadest võtetest) võib pidada üheks Tähismaade koju tungimise põhjuseks. Kui nii, siis on riik oma jälitustegevuses tõepoolest astunud sammukese kõrgemale. Ikka vanade heade aegade taseme suunas!

Et aga Kohvik lakub hetkel oma haavu, siis on neile ilmselt teadmata need lõbusad lood, mis ringlevad poliitikute seas. Jutt ise järgmine: nimelt soovisid kolm koalitsioonierakonda hiljuti lisada riigikogu päevakorda oma täiendavad ettepanekud. Esimesena esitasid sotsid ettepaneku muuta seda paragrahvi, mis täna ei luba maavanematel kandideerida pärast oma ametiaja lõppu omavalitsusorganite juhtoinaste sekka. Täpselt samasuguse ettepaneku olla esitanud ka reformarid. Kusjuures kohe pärast sotse ja viimastega kooskõlastamata. IRLi mehed olid selle peale vaid naernud ja teatanud, et neil pole enam mingeid ettepanekuid ja antud teema võiks sõbralikus seltskonnas päevakorrast maha võtta!

Mine võta kinni, kuid kui asjalood kuluaarides räägitud juttudele vastavad, siis tuleb tunnistada, et üks Pärnumailgi kõrges hinnas ja igati lugupeetud ametnik on oma võimalused edukalt linnapeaks kandideerida ise maha mänginud. Ole sa nii libe kui tahes, kuid kõigis paatides ikka korraga olla ei saa!! Varem või hiljem saad kellegi õngeritvaga ikka vastu pead, sest kuigi poliitikuid peetakse põhimõtetega mängivateks isenditeks, ei tolereerita minu teada üheski parteis igas suunas liputajaid ……