Maikuu tõi minu vastu algatatud kriminaalmenetlusse juurde veidi selgust. Nagu ka arvata oli, on kõik kahtlustused stiilis: „tahtis teha linnale kurja aga ei teinud, kuid tahtmine on võrdsustatav kuriteo sooritamisega“. Käpard olen, kurjategijast käpard - sellisele järeldusele võib küll prokuratuuri üllitist lugedes jõuda.
Enam kui pool aastat on väldanud süvitsi tuhnimine minu meilboksis, kümnete ja kümnete minu vanade ja praeguste tuttavate ülekuulamised stiilis „Viisitamm ju ostis teilt selle asja, kas ta sai äkki mingit soodustust? Tõestage, et ei saanud!“ Võis siis umbes sellises stiilis „leidsime, et Viisitamm saatis teile 2005 aastal meili, kus ta rääkis soovist teha koostööd. Palun rääkige lähemalt kõigest, millele Viisitamm võis sellise meiliga vihjata, vastasel juhul oleme sunnitud teie firmasse saatma täiendavad kontrollid..“ E-kirju võis olla tuhandeid, saadan iga päev ju oma kümmekond meili vähemalt…
Mis on sellise ulatusliku tuhnimise tulemus? Öeldakse ju, et sealt kust ei võta surm, pole ka teistel võtta. Nii ka seekord, kuigi tehtud töö maht iseenesest on hirmuäratav ja kuna uurijate mõistus on osav erinevaid fragmente skeemideks kokku liimima, tuli valmis olla kõikvõimalikeks absurdseteks kahtlustusteks.
Reaalselt lisandus esiagsele kahtlustusele veel kaks kahtlustust.
Kui rääkida esimesest, nö. „algupärasest kahtlustusest“, siis siin oli tegu pehmelt öeldes veidra skeemiga – esiteks peetakse kuritegelikuks seda, et hankedokumentide koostamise juures avaldas arvamust spetsialist, kes on juhuslikult ka ühe hankes mitteosalenud firmaga seotud ning teiseks leitakse, et parima pakkumise teinud firmale lisaküsimuste esitamine enne pakkumise edukaks tunnistamist on keelatud.
Asjaolu, et meie kohustus on juhul, kui on pakkuja tundmatu, teha kindlaks tema tegelik võimekus, mida me ka tegime lisaküsimuste esitamise läbi, peaks olema justkui välistatud. Ja midagi pole parata, elu sunnib mõnikord konsulteerima spetsialistidega väljastpoolt maja.
Ülaltoodule lisandus ka teine kahtlustus: samuti infovahetuse ehk „lekitamise“ eest Spordihalli hankes, kus mulle heidetakse ette, et eelläbirääkimistega pakkumise esimese vooru järel edastasin kõikide pakkujate hindade kohta infot ühele pakkujale, kes seda mult küsis. Tean, et kahe pakkumisvooru vahel olid hinnad avalikud ja kõik, kes soovisid, said neid küsida. Nii näiteks edastas tema poole pöördunud isikutele sama infot mu hea kolleeg abilinnapea Jane Mets, kelle tegevust ei peetud uurimisorganite seas aga millegi vastu eksimiseks. Mulle tõi see täiendava kahtlustuse.
Lõpuks lisandus veel üks huvitav kahtlustus, mis veelgi kummalisem eelmisest: väidetavalt võtsin ma altkäemaksu. Asja sisu ajaks aga naerma iga mõistsega olendi. Nimelt oli minu osalusega firma, mille juhatuses ja juhtimises ma ei osale, müünud ühele teisele firmale teenust. Neli aastat tagasi.
Kurioosum seisneb aga selles, et teenuse otsjaks oli sama firma, kes osales ka 2006. aasta tänavate hoolduse hankes, kuid kes ei esitanud ei pakkumist ega ka võitnud seda hanget. Olin hankedokumentide koostamise algusajal abilinnapea, pakkumiste esitamise ajal olid valimised juba toimunud ja olin ametisse asunud linnapeana.
Kui keeruliste paragrahvidega illustreeritud kahtlustust eesti keelde tõlkida, kõlaks ta täpselt nii: „Viisitamm sai läbi oma firma teenust osutades pool aastat hiljem altkäemaksu isikult, kes võttis Pärnus riigihankel välja pakkumisdokumendid, kuid ei esitanud ei pakkumist ega ka võitnud“.
Kummaline on see uurijate loogika, tõesti kummaline. Mitte just sagedased pole kuulu järgi juhtumid, kus altkäemaksu antakse tagantjärele...ja veel asja eest, mida pole saadud! Sellistele kahtlustusele võiks vastata kerge huumoriga. Kes mind kauem tunneb, see teab, et võtan vastu vaid kulda ja vääriskive ning alati vähemalt viis aastat enne hanke algust. Kulla ja kivid viin seejärel kohe pandimajja, kus vahetan need jälgede segamiseks kulunud magnetoolade ja päevinäinud televiisorite vastu.
Viimaseid võib leida mu teiste sõprade kodudest, samuti antikvariaadist, kuhu olen nad ladustanud.
Tegelikult on asi kurb. Kui jutt ei käiks minust, tahaks valjult hüüda appi mõistust… Kas siis tõepoolest pole Eesti Vabariigis enam teemasid, kuritegusid või reaalseid korruptsioonijuhtumeid, mida uurida?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment