Eesti vajab otsekoheseid poliitikuid

Palju on räägitud Indrek Tarandi võidukampaania fenomenist. Igaüks, kes veidigi rohkem mõtleb, saab aru, et küsimus ei olnud niivõrd Tarandis ega tema kampaanias vaid õigel ajal poliitikast tüdinenud valijale süljetopsi ulatamises. Tarand oli vaid see kõrvalseisja, kes topsi ulatas. Vaevalt, et keegi tema sõltumatutesse tegudesse Eesti kasuks suures Euroopa ühiskatlas usuks, kuid kui võimul olijad tunduvad ebausaldusväärsed ja kaugel rahva muredest, siis pole vahet, keda ja kuhu valida. Peaasi, et oleks lõbus ja saaks kõige peale sülitada.

Tarand kogus protestihääled, mitte sisulise toetuse, Eesti igapäevast elu aga ei hakka kunagi määrama üksiküritajad vaid siiski väljakujunenud poliitilised struktuurid. Nii on see kõikjal arenenud maailmas. Edukad karismaatilised figuurid saavad esile kerkida vaid mõne tugeva organisatsiooni seest, sest vastasel juhul nendega lihtsalt ei arvestataks.
Seega erinevalt Martin Helme hiljutisest ülesandepüstitusest “Kes teeb järgmisena Tarandit”, püstitaks ma veidi teistsuguse üleskutse: “kuidas lähendada rahvast ja poliitikuid”. Kuidas teha nii, et tahetaks vähem kõige peale süljata ja ise oma elu määratlemises kaasa lüüa (läbi poliitilise aktiivsuse) tahetaks rohkem?

Riigikogu on seda jalgratast püüdnud leiutada juba tükk aega. Seni edutult. Suhtekorraldajad on soovitanud Riigikogu avalikke istungeid üldse mitte üle kanda või siis sealt unimütsid ja enda kõnede nautlejad välja visata. Aga see oleks võimatu. Reklaamieksperdid on soovitanud teha tugevamaid imagokampaaniaid, mis inimlikustaks rahva juhte. Mängu on toodud koeri, lapsi, hobisid jne. Tuhkagi – poliitikute usaldusväärsus pole tõusnud karvavõrdki. Pigem vastupidi.

Mõni on koguni avalikult arvanud, et eestlane ongi selline umbusaldav kõige suhtes, et meid polegi võimalik ühise asja ette rakendada kui just surmahirm kuklasse ei hinga. Teised jälle usuvad, et nõukogude ainupartei on loonud parteidest sedavõrd ühese (ja kahjuks väära) arusaama, et normaalne inimene astub sinna vaid siis kui tal midagi vaja on. Mitte kunagi aga selleks, et ise midagi oma rahva, maa ja enese heaks kasulikku ära teha. Tõsi ta on - laulev revolutsioon meid ju liitis, Rahvarinnegi ühendas, kuid nii kui tulid parteid, nii hakkasime kaugenema ja oma jonni kiskuma.

Minu hinnangul on aga põhiline probleem muus. Poliitikute ja parteide näo puudumises. Jah, meil puudub arusaamine parteilisest ühiskonnast ja nägemus oma rollist selles. Jah, meil puudub peaaegu üldse kodanikuühiskond, kust võiks kasvada välja tugevad huvigrupid. Jah, meil on enamus parteisid loodud mitte alt, rahva huvist, vaid ikka ülevalt, kitsa seltskonna püüdudest lähtuvalt. Rahvast on püütud vaid juurde meelitada.

Kuid kõige suurem probleem on minu hinnangul otsekoheste ja ausate poliitikute nappus. Nende puuduses, kes teaks, kes on ta valijad ja miks nad teda valivad. Omanäolisus ja eristuvus on ühisknnas kujunenud pigem miinuseks kui plussiks. Veelgi hullem, oleme oma umbusus läinud sedavõrd kaugele, et kui poliitik räägib avameelselt tabuteemadel, siis pannakse seda talle pahaks. Isver, milline lapsesuu, mõeldakse.

Mida ma mõtlen otsekohesuse ja aususe all? Mida mõtlen oma näo all? Eelkõige seda, et poliitik oskaks ja julgeks ühiskonnas aset leidvad hälbed üles leida, need sõnastada ja nendest ka rääkida. Omal viisil, meeldejäävalt. Vajadusel huumoriga. Eelkõige aga seda, et poliitiku jaoks ei tohiks üldse olla tabuteemasid. Poliitik peaks suutma vaadata maailma nii riigi huvidest kui ka kohaliku pisikese ja tähtsusetu harimata inimese vaatevinklist. Ta peaks suutma asju nimetada oma nimedega, nii nagu teeb seda saunas käies kogu ühiskond, kuid sealjuures peaks ta pidama silmas võimalikult suurt ühishuvi.

Meie poliitika probleem on julgete ja avameelsete liidrite vähesuses, sest Lennart Merd enam ei ole, Robert Lepiksoni samuti mitte. Ja Atonen on aktiivsest poliitikast hetkel lahkunud. Õnneks on olemas Evelin Sepp, kes oma julge eristumise laevahuku loost leidis. Ja Max Kaur, kelle näoga meenuvad alati kasiinod. Aga rahvas tahab näha tugevaid liidreid, kellel on nägemus homsest Eestist ja oma arvamus. Meile pole vaja kasside, koerte ja lastega hästi läbisaavaid poliitilisi mängukanne. Mängukann teeb näo, nagu tal oleks seisukoht, kuid enne väljaütlemist konsulteerib viie ülemusega, tegelik poliitik konsulteerib vaid oma südametunnistusega ning informeerib ülemusi oma seisukohtadest.

Toon ka mõne näite. Meie riigi tüüri juurest pole senini kostunud adekvaatset hinnangut ei pronksööle ega ka majanduskriisile. Pole vist mehi, kes julgeks välja öelda, et astutud sai mitmeid lubamatuid samme, mis kujundavad meie tänase ja homse päeva. Kuid kui pole ülestunnistust, siis ei saa ka teha korrektuure, sest nendega me äkki näitaks välja, et kahtleme endas.

Või võtame lihtsama näite. Kui Tallinna linnavalitsuse võimaliku pistiseskandaali meediasse lekkimisel helistas mulle Äripäev ja soovis teada minu arvamust, siis ütlesin ausalt, et kõigile linnapeadele pakutakase sageli nii varjatult kui avalikult pistist ja altkäemaksu, kuid tark juht püüab sellest auga välja tulla. Tulemuseks mitu irvitava tooniga artiklit, kus alatoonina kõlas, et “Viisitamm teab asja, ju ta võtab iga päev midagi”. Ei, ma poleks suutnud olla Pärnu linnapea rekordiliselt kaua kui oleksin ennast otsustanud kingitustega nuumata. Korruptsioon on nende mängumaa, kes enam karjääris edasi liikuda ei plaani. Kuid milles on asja tuum? Selles, et poliitikud ja linnapead saavad tõepoolest kingitusi ja enamasti tuuakse need sekretäri kätte mingis ümbrikus või karbis. Tuuakse ka mulle. Vahel pole ma suutnud sisu järgi hinnata isegi kellelt need on. Mina annan sellised kahtlased asjad edasi linnavalitusele, mõnel juhul oleme väärt asjadele peale joonistanud linnavalitsuse logod, mõnel juhul asjad minema visanud.

Loll oleks väita, et sellised asjad toimuvad vaid Tallinnas või Keskerakonnaga seotult. Midagi pole parata, me elame siiski ühiskonnas, kus meie kaaslasteks pole mitte seadused ja robotid vaid lihtsurelikud inimesed. Jah, pistise andmine ja võtmine on meil karistatav, kuid see ei tähenda, et see poleks endiselt normiks teatud ametnikele, kellest enamus oma esimese koolituse juba nõukogude ajal sai.

Pistise võtmine on taunitav, kui näiteks pistiseta ei saa niisama üle Vene piiri, seda teab igaüks, kes mingit kaupa oma autos vedanud. Julgen arvata, et minu ligi paarisajast lähemast tuttavast on pooled miilitsale või tolliametnikule altkäemaksu maksnud vähemalt korra elus. Kuid see on ju kuritegu meie seaduste järgi?! Jah, kuid kes meist poleks ületanud tänavat selleks mitte ettenähtud kohast või suisa punase tulega? Pole ilus see ega teine, kuid tegeleda kitsaskhtadega saame ssiki vaid siis kui julgeme neist asjust avameelselt rääkida.

Räägime veel samast süüst, mille Kapo ja prokuratuur nii leidlikult avastanud on ja nüüd vastavalt vajadusele kodanikele valikuliselt külge kleebivad. Altkäemaksust. Ükski partei ei leia rahalisi toetajaid ilma midagi vastu lubamata, see on paraku elu. Lubadused on tavaliselt pehmed, mitte konkreetsed, stiilis: kui saame, siis aitame. Poliitik, kes tahab teha reklaami, peab sponsoritega arvestama. Kas see siis peaks tähendama, et kõik kampaaniale raha otsijad tuleks kinni panna? Igast ääri-veeri lubadusest on võimalik välja lugeda soov riiki paljaks riisuda, kuigi minule teada juhtumite puhul pole see kunagi olnud nii. Usun, et pigem tuleks altkäemaksu definitsiooni tegeliku elukorraldusega vastavusse viia. Või siis keelata igasugune valimisreklaam, mis vähendaks kõigil parteidel kulutusi ja muudaks sponsorite mõju väiksemaks.

Tabuteemasid lisaks korruptsioonile ja altkäemaksule on veelgi. Roolijoodiklus ja prostitutsioon näiteks. Enamus Euroopas pole kehtestatud null tolerantsi alkoholiga rooli istumisele. Isegi Venemaa muutis nõukogudeaegsed seadused eelmisel aastal euroopalikemaks. Miks? Sest üheselt vettpidavat teaduslikku põhjendust, et alla 0,5 promilliga inimene oleks reaalses liikluses ohtlikum öösel kehvasti maganud inimesest, pole. Mul on tuttav arst, kes lausa soovitab paljudele närvilistele meestele enne rooli minekut lonks konjakit, sest nii kasvab oluliselt nende ohutus liikluses. Me võime seda pidada alkoholifirmade lobi tulemuseks Euroopas vüi milleks iganes, kuid sisuliselt on meie Eesti süsteem nõukogude aegne ja meie mõtlemine samuti. Me tahaks igaks juhul keelata võimalikult palju, sest see tundub kõva sõnana. Aga meie argumendid on sageli sisutühjad. Kas mõni poliitik julgeks neil teemadel avalikult rääkida? Oh ei, mitte paljud, sest kes jõuaks seda teemasse süvenematute pensionäride ja emade pahameelt ära kannatada. Pange tähele – pensionärid ja emad on ju kõigi parteide sihtrühm ja nendele ppole vaja debatti vaid garntiid, et nende lapsed õhtul ühes tükis ja heatujulistena koju jõuavad. Parem oleme vait ja las olla null tolerants. Ja omanäolisus ja eristuvus on taas kaotatud. Veel üks koht, kus “Taranditel” on mängumaad. Muide, ma ise kunagi võtnuna rooli ei ole istunud ega ka kavatse. Eestis vähemasti mitte.

Prostitutsioon on aga selline teema, kus trendikas on vaid rääkida naiste orjastamisest ja kuritarvitamisest. Unustades sajad Eesti naised, kes kehva riigikeele oskuse ja hea elu unistuste ajel selles äris lõviosa mängides sadu tuhandeid kuus kokku ajavad. Seadustatud pole seda ala meil võimalik vaid seetõttu, et poliitikud ei söendaks avalikus diskussioonis välja öelda ei seda ega teist. Et kuidas ikka pesionärid ja konservatiivid reageeriks. Ja nii jääbki riigile laekumata kümneid miljoneid maksutulu, ja nii ei suuda me kontrollida haiguste levikut. Ning nagu arvavad mõned eksperdid, nii lagunevad rohkem ka meie pered. Sest praktika on näidanud, et kui anda mehele võimalus käia vahetevahel “lõbutsemas”, siis tuleb ta peaaegu alati koju tagasi. Kui aga taunida kehamüüjatega suhtlemist, siis varem või hiljem leiab ta armukese, kes võib ta pere juurest eemale viia jäädavalt.

Kes neil teemadel aga arutada julgeks? Usun, et mida aeg edasi, seda enam mängib poliitiku ja partei edukuse juures rolli sihtgrupi tundmine ja avameelsus. Kõigile ja alati meeldida püüdes kaob poliitikutel nägu ja rahvas ei tee neil enam mingit vahet. Meil Eestis on see juba ammu juhtunud. Ehk on enim oma nägu olemas Rohelistel, kel on eristuv seisukoht vähemasti energeetika küsimustes ning muus osas üldse puudub. Muidugi on ka Keskerakonnal oma selge nägu, kuid selle artikliga pole mu soovi oma erakonda esile tõsta vaid kogu temaatikat laiemalt vaagida.

Mida siis soovitada? Need erakonnad, keda toetavad pensionärid, peaks seisma oma konservatiivsete positsioonide eest. Need teised aga, keda võiks vabalt toetada nooremad, need peaks ikka ka julgemalt sõna võtma igas küsimuses. Martin Helmegi vanustelt ootaks pensionäride kaardile panustamisest loobumist, on ju ka teisi võimalusi! Ja ma pole ka kindel, kas Martin Helme hiljutine valimiseelne elukoha registreerine Pärnumail on just kõige parem algus suurteks tegudeks, sest ainult Viisitamme ründamisest ei piisa valimiseduks.

Seega, kui küsida: “Kuidas lähendada rahvast ja poliitikuid”, siis ma vastaks: “Poliitikud peavad hakkama julgema võtma tabuteemadel seisukohti ja neist mitte taganema”. Ja julgema ka tunnistada vigu ning olema valmis oma seisukohti korrigeerima. Kui aga küsida nagu Helme: “Kes teeb järgmine kord Tarandit”, siis usun, et hea võimalus oleks neil, kes lubaks kaotada alkoholi nulltolerantsi roolikeerajatele, lubaks seadustada prostitutsiooni ja võib-olla ka lubaks gei abielusid. Kuigi iga selle punkti taha on võimalik luua mõistlik argumentatsioon ja tekitada sisukas ja põnev arutelu, siis Keskerakond järgib siingi eelkõige oma valijate huve!