Aitab naljast, teeme sihtasutuse!

Täna on naljapäev. Armastan ise väga head huumorit, sealhulgas musta huumorit. Nii kuulata ja lugeda kui ka ise teha. Öeldakse, et must huumor on omane vaid intelligentsematele inimestele. Võib-olla, kuid seekordne 1.aprill tõestas, et meie rahval on kriisis heideldes huumorisoon umbe jäänud ning teatud teemadel nalja teha ei tohi.
Päev algas sellega, et Pärnu Postimees oli üllitanud aprillinalja. Teemaks: Pärnu Linnavalitsus maksab endale hea töö eest kuupalga ulatuses preemiat. Tulemus: linnavalitsusse helistasid kümned marus inimesed, pensionärid, muidu tublid linlased, kes olid sõna otseses mõttes ahastuses. Mis meil neile öelda oligi..aprill! Kahju on vaid sellest, et paljud helistajad olid kaotanud töö ja nendele oli see Pärnu Postimehe õel nali liig mis liig. Kuid ega siis Pärnu Postimees rahva seas lolliks jää, ikka linnavalitsus.
Muide, naljana oli ka mõeldud teade, nagu loobuks ma 12. palgast ja koliks elama telki Pärnu keskparki. Kuid loodan, et seda vähemasti naljana võeti ja ei pahandatud. Tegelikkuses ma siiski oma perega telki ei koli ja ka kõik palgad soovin nagu kord ja kohus välja võtta. Pere on suur ja ka võitlus kaitsepolitsei ning prokuratuuriga neelab eeldatavalt advokaaditasudena rohkem kui minu aastapalk.

Küll olen aga otsustanud, et olgu naljaga eraelus kuidas on, linnaasjades seda enam tükk aega lubada ei tohiks. Mul on siiralt kõrini ilkumisest minu palganumbrite ümber, siiralt kõrini sellest, et 13 palga ümber tehtud jutud on tekitanud lõhe linnavalitsuse ja kodanike vahel. Seda lõhet naljaga ei taasta. Kahjuks.

Ometigi on faktid siiski olemas. Pärnu linnajuhtide palga on määranud linna volikogu juba aastate eest, sidudes need keskmise palgaga. Nagu riigikogus ja mujalgi. Mina olin tollal veel koolipoiss. Kõik need aastad on linnavalitsus saanud sama printsiibi alusel palka, kuid ühtäkki olen mina justkui süüdi selles, et mu palk on Eesti linnnapeadest kõrgeim. Ma ju ei tulnud aga Pärnusse tööle palga pärast, mind rahuldaks ka oluliselt väiksem palk. Kuid see on asi, mida pole võimalik nii lihtsalt teha selgeks volikogule. Kui võtta täna vastu uus printsiip, siis tuleks seda ka täita järgnevatel aastatel, mitte muuta iga uue volikogu koosseisu poolt.

Samasugune kummaline lugu on ka 13. palgaga. Seda on makstud kõigile ja alati kogu Eestis, see on osa palgast. Nn puhkusekompensatsioon on ette nähtud seadusega, samuti selle väljamaksmise kord. Nüüd äkki on aga tublid need linnad, kes 13 palga igakuiste tasude vahel ära jaotavad, mitte aga ei võta seda välja korraga puhkusele asudes! Oehh, kohe kuidagi ei saa aru, kus on siin erinevus.

Mulle ei meeldi minna kriisiajal inimeste palkade kallale, sest usun, et see viib majanduse veel sügavamale kraavi. On oluline , et igas peres oleks vähemasti üks hästi teeniv inimene, kes raskel ajal peret ülal peab. Siin ei saa olla võltssolidaarsust.

Kuidas siis teha nii, et õiglus saaks majja. Olen seda meelt, et populismiga ei tohiks kaasa minna. Aga mingi lahendus tuleks leida. Pärnu volikogu on juba leidnud võimaluse linnavalitsuse palkade külmutamiseks. Mida annaks veel teha? Kas taas kord tuleks teha mõni kampaania stiilis "vaata kui tublid me siin oleme", nagu tegi riigikogu? Jälk ja minu puhul välistatud.
Olen seda meelt, et ainus, mis aitab, on see, et iga head palka saav kodanik püüab oma palgaga lisaks oma perele aidata ka teisi, kel häda käes. Tehes seda mitte kampaania korras vaid vabast tahtest ja oma südame sunnil.

Omalt poolt kavatsen registreerida kõrgepalgaliste sihtasutuse, kuhu võib iga kõrgepalgaline (kes teenib üle kahe Eesti keskmise ehk üle 25 000 krooni), annetada igakuiselt või kui tihti suudab, oma palgast. Mõistagi olen valmis ka oma teenistusest, mis täna ilmselgelt liiga kõrge, osa loovutama. Kui palju, hoian enda teada.
Mida see sihtasutus teha võiks? Mul oleks hea meel kui see raha rändakas tõeliste abivajajateni. Seepärast teen ettepaneku, et sihtasutuse antavaid toetusi hakkaks nõustama Pärnu linna sotsiaalnõustajad, kel abivajajaist pilk kõige selgem. Sama teistes linnades. Teeme ära!